JÄÄ SELLISEKS, MU EESTIMAA
Jää selliseks, mu Eestimaa!
Mis
värvi, Eesti, oled sa?
Mis värvi sinu taevas, maa?
Mis värvi sinu õhk, su päike?
Mis värvi sinu maalapp väike?
Sa oled nagu koiduvalgus,
iga uue päeva algus.
Kaunis on su taevakaar
ka mitut värvi vikerkaar.
Oled nagu pruudiehtes õunapuu
ja tugev nagu tammepuu.
Oled õrn-roheline kaseleht,
väikene, kuid eht.
Vahel oled nagu kullerkupp,
imeilus õienupp.
Nagu piibelehe kelluke,
oled valge, õrn ja tilluke.
Vaba nagu pääsulind,
imetlen ma sind.
Nagu värviline uni
minu unelmates hommikuni.
Ükskõik, mis värvi oled sa,
jää selliseks, mu Eestimaa!
Just sellise isamaa eest
annan oma südame seest.
Mis värvi sinu taevas, maa?
Mis värvi sinu õhk, su päike?
Mis värvi sinu maalapp väike?
Sa oled nagu koiduvalgus,
iga uue päeva algus.
Kaunis on su taevakaar
ka mitut värvi vikerkaar.
Oled nagu pruudiehtes õunapuu
ja tugev nagu tammepuu.
Oled õrn-roheline kaseleht,
väikene, kuid eht.
Vahel oled nagu kullerkupp,
imeilus õienupp.
Nagu piibelehe kelluke,
oled valge, õrn ja tilluke.
Vaba nagu pääsulind,
imetlen ma sind.
Nagu värviline uni
minu unelmates hommikuni.
Ükskõik, mis värvi oled sa,
jää selliseks, mu Eestimaa!
Just sellise isamaa eest
annan oma südame seest.
23 veebruar 1998
Kodulinnale
Peipsi-ääre pealinn
on minu armas kodulinn.
Mustvee, väga kuulus oled sa
oma kirikute ja järvega.
Sinu uhkuseks on Peipsi järv
ja pühakojad.
Siin linnas sündinud
su tütred, pojad.
Mustvee, ole õnnistatud sa
ja mu jumaldatud Peipsimaa.
Mu kodukoht
Mu kodukoht, mu jõekäär,
ülistatud Peipsi-äär
küll luules, laulus, salmides,
eeposes ja valmides.
Keegi nagu lummas, anus,
mul kodu rajada siin palus.
Kui toomingas on õitemeres,
miski tardub minu veres.
Nagu õrnast pitsist pruudiloor
jõe kohal hõljub uduloor.
Siin öösel ööbikute koor
ja suveöösse armund noor.
Kui valge sirel kobarais,
mul õnnest silmad pisarais.
Siin lindude sädin, lauluviis –
mu kodukoht on paradiis.
See looduse ilu mind joovastas,
köitis,
seepärast see lummus ka võitis.
Siin mu nooruse-, mu õnnemaa,
mu tööpõllud, heinamaa.
Siin mu kodukoht, mu jõekäär,
legendaarne Peipsi-äär.
Nüüd olen ta ori, olen ahelais,
olen ta kütkeis, ta kammitsais.
12 mai 1976
***
Möödunud aegadest
on mingu ahel
eelmiste sajandite
ja meie ajastu vahel.
Peipsi-ääre külade
tänapäevani säilinud ilu
on ainulaadne,
omapärane,
nõiduslik on nende võlu.
Jalgsi käies mööda neid
lihtsaid külavahe teid –
siis alles taipad,
mis võlub,
mis hurmab,
mis tegelikult kütkestab meid.
***
Kes koolis käinud Paunveres
või kihelkonnakoolis Kodaveres –
see teab,
kus meie ordulinnused,
kus Peipsi järv.
Miks meile meeldib
sini-must ja valve värv.
Me elame Kalevipoja
muistendite maal,
eestlase hingejõu-suuruse maal.
Siin unikaalsed voored –
Vooremaal.
Rohkem taolisi pole Eestimaal.
Need on jäljed Kalevipoja
töödest, tegudest,
ta suurtest küünivagudest.
Kalevipoja lingukivi,
mis seisab Peipsi järve kaldavees
juba pooleldi on liiva sees.
Eepos Kalevipojast
on ta just ja vägevusest.
Olgu see muistend
või legend –
ta on õigustanud end,
sest iga eestlane teab,
et rahvuskangelane
meil olema peab.
17 märts 2006
Ma armastan
Ma armastan järve –
järve, mis luules,
tormis ja tuules.
Ma armastan
koidukiirtega kullatud järve
ja neid vallatuid
mänglevaid värve,
mis helgivad seal
lainete peal.
Ma armastan järve
päikseloojangu eel,
kui ehapuna punetab veel
ja ta punakad triibud
on järveveel.
Ma imetlen
siis, kui taevas ja järv
kõik on nagu üksainus
tumesinine värv.
Nad on äikese ajal
nagu üksteise najal.
Ma armastan
rahutut, metsikut järve,
mis kõditab närve.
Ma armastan...
Люблю
Люблю я озеро Чудское
и на песках его сосновые лесы.
Люблю Причудье я родное,
чудесною водою омытые брега.
Люблю я русские гулянья,
и праздники, и пированья.
Люблю я чай с вареньем-пирогами
и стопку водки с огурцами.
Люблю друзей своих. Я знаю,
что уваженье к ним питаю.
Пока живу — свою семью
люблю, люблю, люблю…
Не надо мне и ста рублей,
дороже доброта людей.
Любимый край, любимый город,
ты мне всегда –
до боли дорог.
***
Mu pühakoda – mu varjupaik,
südames mul õnnemaik.
Kui mu südames kripeldab piin,
hingerahu ma leian vaid siin.
Mul õnnepisaraist silmad on vees,
kui põlvitan altari ees.
Mu hinges on õnn
ja hinges on rõõm –
pühakirja rikkuse sõõm.
19 juuli 2005
***
...ma palun
Taevaisalt andestust
ning hingerahu,
õnnistust.
Palun jaga meile armastust,
kannatust ja leplikkust –
mida kõige rohkem elus
vaja läheb just.
Kui pühakojast
koju tulen
siiralt õnnelik ma olen.
Leidsin,
mida mulle oli vaja
otsides
kogu eluaja...
Jõuluõhtul
Jõuluõhtul surnuaias –
meie viimses puhkepaigas.
Matunud kõik sügavasse lumme,
seal imeline vaikus,
hinges pühalik tunne...
Vanade pärnade ja leinakaskede vahel
on nagu ilutuledest ahel...
Küünlaleegid vilguvad seal
valgete küngaste peal...
24 detsember 1994
***
Metsikud hiidlained tormasid randa...
Ei küsinud: „Mida loodusejõule tahate anda?”
Nad võtsid kõik ise, rajasid omale teed.
Kõik eest minema uhtusid vihased veed...
Jaanuarikuu tormis ja tuules
ja põlvini vees
võitles loodusejõuga lääneranniku mees.
Maja ja vara kõik ligunes vees,
inimesed jõuetud olid hiidlainete ees.
jaanuar 2005
Meie silmatera
Juba aastaseks ta sai
väike Tanja kulla-pai.
Vanaissi päikene
käima õppis väikene.
Trepist üles, trepist alla,
teise tuppa, laua alla,
veereb nagu lõngakera
vanaemme silmatera.
On minu armastusel piir?
Ei – sa oled minu päikesekiir.
Sa oled lilleline aas,
kus hommikuti kaste maas.
20 jaanuar 1982
Irisele
Iris on oma
alamate kuninganna –
vikerkaare jumalanna.
Värviline, tiivuline,
imekaunis, õhuline.
Taevast maale õnnetooja
sõnameister, ilulooja.
Laskus maale vikerkaarel
Peipsi järvel – Piirisaarel.
Iiris on lilleke
me koduaias
ja kes on silmailu maias.
Imetlege õie ilu kunninganat
ja vikerkaare jumalannat!
16 aprill 2005
Ilus on sügis langevate lehtede helluses,
värvikülluse rikkuses, hommiku halluses.
Suursuguses sügises on kuldsust, on sära.
Ta kuningliku hiilguse me tunneme ära.
Ta tuleb tasahilju, vaikselt, ilma kärata.
Meid lindude laul siis enam
nii vara ei ärata.
Igatsevalt nukker on rändlindude lend,
ma nii hüljatuna tunnen siis end.
Meie eluvanker on sätitud sedasi –
aastad veerevad, veerevad...
Ja elu läheb edasi.
Iga-aastane sügis teeb kurvaks mu meele,
vankrirattad vaid sügavaid jälgi
jätavad teele.
Vana kask
Mind järve kaldale viib tuttav tee.
Ma sinna lendan – kui lihtne on see.
Külmas sügistuules, tormis, rajus,
nukras lakkamatus vihmasajus
seisab vana kask – nii üksi, väeti –
ta inimhoolitsusest ilma jäeti.
Truuks kaaslaseks ma püüan olla tal,
tihti seistes seal vana kase all.
Ma koos temaga nutan, ma halan,
ma koos temaga pisaraid valan.
Ulub kaeblikult kase okstes vaid tuul
viimaseid lehti veel rebides puult.
Kurva, rõskes argipäeva hallis
mulle vana kask on ikka –
nii ütlemata kallis.
Pargipuude surmaööst
Suveöö... Jõekaldal liikus musti varje.
Südantlõhestav oli puude appikarje.
Sõprusepark, mis sai istutatud mais,
paar kuud hiljem oli pisarais.
Iga murtud puuke värises tuules
sosistades: meil oli hirm, meil oi valus,
kas kuuled?
Olime noored – tahtsime elada veel.
Miks selline saatanlik inimene
seisis me teel?
Ka puudel on süda ja puudel on hing,
aga hing on ikka nagu
väikene king.
Kui ta pigistab – on südamel valus.
Kes seda mõrtsukatööd teha palus?
Nüüd me närbume, kuivame,
vaikima peame,
sest me rääkida ei saa,
kuid me teame...
Puud ei teinud kellelegi haiget,
ei kurja.
Kahju, et pensionäride töö luhtus,
läks nurja!
Nüüd vandalismiaktist osavõtjad
tunnevad rõõmu oma tööst –
pargipuude surmaööst.
juuli 2005
Kolkjas
Varakevadine õhtupoolik
luulemaailmas.
Need tunnid möödusid
nagu teises ilmas.
Tunnetasin südamega,
et olen omade juures
maailmas suures,
kus elu on lihtsam,
on ilusam ja parem,
mida ma polnud iial
tunnetanud varem.
Kadus keelebarjäär –
meid ühendas luule ja
Peipsi-äär.
Nähtamatud niidid
meid sidusid ühte,
sest poeesias nägime
säravat tähte.
25 märts 2004
Sõnajala lummuses
Jaaniööl... Nooruses.
Sõnajala lummuses...
Olime seal metsa all
kahekesi koos
nagu muinasloos.
Sõnajalgu laiali lükates,
tallates
nagu midagi otsides,
valvates,
meiega Fortuuna mängis
samblasängis...
Nõiduse ja imeväel
seisime me õnnemäel.
Ainult meile kahele
hurmav sõnajala õis
tol ööl õitseda
ta hommikuni võis...
Meie elu kirkaim
jaaniöö
oli lühike
põhjamaa suveöö.
LAPSEPÕLVE
MÄLESTUSI
Karjamaal
Audrus, 1945.a suvel
Kes iial pole karjas käinud,
see pole karjavõlu näinud.
Ei riigimetsas, ei karjamaal,
ei karjakoplis, ei heinamaal.
Kui karjas käisin söödi peal,
ma kunagi ei nutnud seal.
Kaasas leivatükk ja soolasilk,
pudelis oli piimatilk.
Kord magama jäin põõsa all,
siis plehku pani lambatall.
Taevaisa müristas ja välku lõi,
siis karvakrants mu leiva sõi.
Ma olin ehtne karjaplika,
sest noaga nikerdasin ikka:
tegin igat sorti elukait –
väikeseid ja suuri.
Tihti kasutasin vaid
käbisid ja juuri.
Laevasid ja purjekaid
tegin männikoorest.
Muinasjutu elukaid
imelistest juurtest.
Pajupille igasuguseid
voolisin mitut moodu.
Pajupillil mitmesuguseid
karjalugusid siis loodi.
Karjalaste otsus ühine –
see plika pole tühine.
Aino tegi pahandust
Pärnus, aastaist 1938-40
Kui tööle läks emme, läks paps,
koju Liide-tädiga jäi laps.
Ta Ainot hellitas ja hoidis,
tema tahtmist teha püüdis.
Aino salamahti võttis noa,
vaikselt mängis oma toas.
Kui emme töölt koju tuli,
esimene küsimus tal oli:
„Ajasid vist toa kõik segi?
Ja ütle nüüd, mis Aino tegi?”
Aino kokku pani käed:
„Emmeke, küll ise näed.
Aino palju auke tegi,
palju-palju vaeva nägi.”
Aino toa kardinad
auke täis kui räbalad.
Rippusid veel akna ees
auk-augu kõrval nende sees.
Kuni ema auke luges,
Aino voodi alla puges.
Seal ta lõpuks aru sai,
et enam pole emme pai.
Ema oli väga kuri,
tigedam kui naabri Muri.
Tuleb kinni panna kuuri
Aino – kanaaedikusse, puuri.
Kui see karisrtus ei aita ka,
siis lasteada lähed sa.
Aino palus silmad vees:
„Ma enam iialgi ei tee
sellist pahandust ma sul –
palun anna andeks mul.
Lasteaeda ma ei taha –
ma enam eales pole paha.
Emmeke, nüüd ole hea,
minu sõnu meeles pea.”
***
Kevad
– pühade eel
Postipakk
oli Haimrest teel.
Ema
ütles Ainole,
et
läheb järgi pakile.
Kodus
mängi vaikselt üksi
ja
ära pissi püksi.
Ära
akent lahti tee –
väljas
väga külm on veel.
Kõikjal
kevadised veed
üleujutasid
teed.
Aino
lükkas akna valla,
hüppas
aknalaualt alla.
Keegi
õpetas nagu imeväel:
jookse
paljajalu, kleidiväel.
Ema
läheb ruttu ees,
Aino
paljajalu külmas vees
jookseb
järgi emale,
hüüab,
karjub temale:
„Ära
jäta maha mind!
Ole
pai, ma palun sind.
Kuidas
seda ei taipa sa,
et
kodus üksi kardan ma.”
Ema
vaatas tagasi:
Oi
taevas, mis saab edasi!?
Laps
on paljas nagu silk.
Koju
kohe, silmapilk.
Aino
on nüüd teki all,
sest
kõrge palavik on tal.
Tohtri-onu
koju tuleb,
Aino
kardab, silmad suleb.
Arst
oma suure koti avas,
midagi
sealt pihku rabas.
Tee
lahti suu ja ütle "Aaa" –
Aino
kuidagi ei saa...
Kui
tohtri onu ära läks,
kohe
muutus tuju paremaks.
„Kas
jänku kirjuid mune tõi?
Kes
mu kommi ära sõi?”
„Maga
nüüd ja ära päri,
terveks
saad siis sinu kõri.
Tütreke,
sa homme näed" –
küll
hellad olid emme käed.
Emmeke
tegi mulle pai.
Minust
une-Mati võitu sai.
Maasikamoosi
keetmine
Liide-tädi moosi keetis,
Aino veel aega veetis.
Silmapesu kausi sees
maasikamoos pliidil kees.
Ema ütles; „Aitab juba,
kõrbelõhna täis on tuba.
Moos võta ära pliidi pealt
kõrbelõhn kõik tuleb sealt.”
Jaanist-onu kõike nägi –
kuidas kaussi tõstis tädi.
Seal oli ainult suurim AGA,
sest Aino seisis selja taga.
Ta hammastega näksas sealt
Liide-tädil pehme koha pealt.
Tädi kiljatas ja kõik see moos –
pliidi-plate moosiga oli koos.
Põlema läks terve pliit –
suitsupilv kõik tõusis siit.
Köögis kisa-kära,
Aino ehmatas veel rohkem ära.
Onu Jaan, nüüd tule appi –
peida Aino ruttu kappi!
Ise seisa ukse ees,
las ma istun kapi sees.
Uus
kleit
Ema
õhinat oli täis,
mulle
nõnda näis.
Isale
ostis musta kuue.
Mulle
õmbles kleidi uue.
Mummulise,
satsidega,
krae
ääres pitsidega.
Mummud
mitmevärvilised,
pitsid
siki-sakilised.
Alusseelik
järguline,
ilus,
kohev, õhuline.
Soki
ääred triibulised,
mitut
värvi, viirulised.
Kingad
justkui lakitud,
laikima
kõik viksitud.
Kui
ema tutti pähe sidus,
isa
ütles: „Kui on ilus!”
Kaua
ehtis ema mind,
olin
õnnelik nagu laululind.
Vaimud
toas
Õhtul
kui päike
teeb
viimasid käike.
Vajub
metsa taha,
jätab
varjud maha.
Aino
üksi kodus olles,
kui
päike looja läks.
Ema
töölt koju tulles,
jäi
veidi kauemaks.
Viimased
päikese kiired,
toa
muutis hämaraks.
Nurgas
jooksid hiired,
nad
läksid julgemaks.
Aino
nuttis juba –
õudust
täis oli tuba.
Varjud
liikusid,
nad
uksel kiikusid.
Mida
ma tegema peaks,
et
vaimud iial ei saaks
mu
toas liikuda
ja
uksel kiikuda?
Ma
lähen ruttu-ruttu
teki
alla tuttu...
Nii
pooleks nutuga
jäi
Aino magama.
Käes
juba kesköö-tund...
Aino
nägi und,
et
vaimud olid head,
sest
nad silitasid pead.
Meenus
kooliaeg...
Kui me peolauda istusime
kaunil Võrumaal,
sündis nagu mingi ime
meie mälestuste-maal...
Olime tol õhtul
nagu koolipoiss ja -plika
ja aataid olid meil
nagu koolilastel ikka.
Ei, sinust toredamat koolivenda
mul eales pole olnud teist,
kui aastaid oli meil –
vaevalt neliteist.
Meenus mälestustes meile –
poisid, tüdrukud
ja koolimaja,
vanad õpetajad
ja kauge-kauge
koolikella kaja...
Mu kõrvus kõlas
lõpuvalsi viimne viis –
karm elutee viis laiali meid siis...
5 märts 1992
Aino
Aastal 1935
väga moodne nimi see oli tollal, siis.
Aino nimi on Soome eeposest – „Kalevalast”.
Nii kutsuti õnnetut tütarlast.
Eepose järgi Aino saatus oli kurb.
Leinapisarais oli taevas ja loodus ja nurm.
Aino merelainetes, voogudes uppus.
Vähe aastaid kägu tal ennustas, kukkus.
Eestiriigis sirgus Ainoke-väike,
kaitseingel jälgis ta saatuse-käike.
Et meie Ainot sama saatus ei tabaks,
uppumis-hirmust ta hing jäägu vabaks.
Eestikeelses variandis Aino on ainus
oma mõtetes, tegudes, vaimus.
4 november 2004
PÜHENDUS EMADELE
Unelmais
olen sinuga
See oli nii ammu...
nii tohutu ammu
kui elutee kaugele
sinust viis mind.
Kui kahju, et tagasiteed
pole ühtegi sammu...
Aimult unelmais tihti
võin näha ma sind.
Mis sellest,
et sulle nii tihti ei kirjuta ma.
Ja telefon su toas
harva heliseb ka.
Sa oled mu hinges,
mu südames,
mu mõtetes
ja mu tegudes.
Ära nukrutse sa,
ära üksindust tunne –
olen sinuga ma
vaba õhtuse tunni.
Pikil sügiseõhtuil,
kui lahkuvad kured,
olen mõtteis su juures,
räägin südamelt mured,
istun pimedas toas
ja mõtteis näen sind.
Ma kuulen su häält,
rõõmust rõkkab mu rind.
Ma kuulen su naeru,
näen säravaid silmi.
Ei, see pole unes
ma näen päris ilmsi.
Olen südamest rõõmus,
et oled mu juures.
Õhtu möödub nii ruttu
jututuhinas suures.
Ma rahuldustundega
magama läen,
võib-olla sind unes
ma öösel veel näen.
Andesta, ema!
Eesti rahvale
las meenub ränk Siberi-tee...
Nagu saatuse irvitus kõik oli see.
Lapse palusid tükikest leiba
mida emal polnud kusagilt leida.
Ema puhkama jäi külmale maale,
kus pole losse ega kullaseid saale.
Su hauda põlismetsade süles
iial ei leia ma üles...
Karmi looduse võrratus ilus,
madal küngas on kuuskede vilus,
ära tallatud, üleni rohus,
ilma ristita, põõsa all lohus...
Palun, ema, sa andesta mulle,
et ealses ei too lilli ma sulle.
Isegi emadepäeval ma tulla ei saa –
nii kauge, nii kauge on vahemaa...
25 märts 1994
Emale
Täna tahame lauda Sul laule –
laulda lapsepõlve mängumaast,
kasteheinast ja karjamaast.
Laulda rukkiväljast ja roosidest,
laulda laule, mis tulevad südamest.
Laulame laulu, mis kõikidel meeles –
see laul on kõikides keeltes.
Seda laulu laulavad miljonid...
See laul on ainult temast –
ühest lihtsast emast,
ta rõõmust ja pisaraist.
7 jaanuar 1972
See on vana legend kaarna-emast,
kõik see jutt on ainult temast.
Kui oma poega üle jõe viis ta
küsis ema: "Mis mul lubad sa?"
Ja poeg see vastas nii:
"Kui suureks kasvan, siis
sind hoian, kätel kannan,
kõike, mida tahad annan."
Kaarna-ema pillas poja vette,
sest poja sõnad kuulutasid vale ette.
Poeg märja haua leidis seal.
Ema kaua nuttis kalda serva peal.
Kui teist poega ema üle jõe viis,
oma küsimust ta jälle kordas siis:
"Kallis poeg, mis mul lubad sa,
kui ükskord suureks sirgud ka?"
"Armas ema, sulle luban ma,
et oma lapsi hoidma hakkan ka.
Oma lastele tahan toeks ja abiks olla,
et õnn võiks nende pessa tulla."
Kaarna-ema kuulis poja sõnu
ja tundis õigest jutust mõnu.
Üle jõe ta kalli poja viis,
mis sest, et oma ema unustab ta siis.
8 september 1982
Armastuse mosaiik
Kas armastuse riigis tehakse vahet?
Nii rahvuse kui rasside vahel?
Ei! Armastuse riigis
sadagu maha või rahet,
seal iialgi ei tehta vahet –
ei rahvuse, ei rasside vahel.
Seal ruumis on alati kahel.
Armastus on paradiisiaed,
kus kõiki võlusid sa kaed.
Kas armastus on lubaduste,
pettuste riik?
Kes võidab, kes kaotab
või lihtsalt on viik?
Kes armastuse küüsi end köidab,
see kindlasti midagi võidab.
Kas armastus on magusam meest?
Kui janu –
on ta parem ka veest?
Jah – armastus on õhk, on vesi
ning palju magusam kui mesi.
Kas armastust osta võib ära?
Ei – ta kaob siis hiilguse, sära.
Armastuses omad eeskirjad, seadused,
suguelust kõrgemad teadused.
Eks ise armastus vastuseid anna,
kuigi kõiki ta kätel ei kanna.
Ei, armasus luba ei küsi,
ku ta hõõgub nagu punane süsi.
Ei isa, ei ema, ei kellegi käest –
ta tuleb nagu kõrgemast väest.
Kui armastus helge ja puhas,
ta on säde, mis helendab tuhas.
Nagu igal rätsepal
on oma nõel ja niit,
nii igal armastusel
on oma koloriit.
Nagu maalikunstis
omad värvingud ja toonid,
on suurel armastusel
omad kirepuhangus ja soovid.
Nagu igal heliredelil
on omad kindlad noodid,
nii igal armastusel
omad aariad ja oodid.
Kui armastus on südamest kallis,
ükski päev pole üleni hallis.
Kui armastus õilis, on püha –
ta on nagu metsade müha.
Armastus on lõputu,
tundmatu siht,
kus tunneteküllus ja elu nii kihvt.
Armastus nagu päikesemeri,
mis pillab kullatuid teri.
Kui armastus pilve alt koidab,
oma kiirtega armastus toidab.
Kui armastust ihkab su veri,
sa oled nagu rahutu meri.
Kui armastus petab just,
Kui armastus karile jõuab,
oma ohvreid siis armastus nõuab.
Kui su elus ka patune lõik,
suur armasus andetab kõik.
Armastus see kõike suudab –
üha helgemaks ta elu muudab.
Armastus kallistab, hellitab, paitab,
kirglikult suudleb ja raskustes aitab.
Armastus embab, igatseb, ihkab,
armukadetseb, vihkab.
Kui lõpeb kord armastus, iha –
siis kaob armukadedus, viha...
See on armastuse mosaiik –
värvilistest kildudest
omaette riik.
Mis sest, et kildudest,
rohketest ohketest
on armastuse vabariik –
igivana püsimajääv riik.
17 aprill 1992
MU SOOMEMAA
***
Soomemaa –
mu unistustemaa...
Tuhandete järvedemaa.
Seal on nii palju võlu
ja võrratut ilu.
Nii kättesaamatu,
nii kauge oled sa –
mu Soomemaa.
Mu unistustesse
nii jäädki sa –
nii kättesaamatuna,
nii kaugena –
mu Soomemaa.
Sinule, Särkijärv
Soome ilusamaid metsajärvi
on unustamatu Särkijärv.
Järve ilu mind paelus, köitis,
mu südame jäägitult võitis.
Südame küljest tibatilluke
murdus väike, pisike killuke.
Pillasin ta järve kaldale maha.
Just sinna – laagrimajade taha.
Pilvine taevas peegeldus vees –
minu süda samas pilvede sees.
Ta ujus seal vesirooside vahel,
kus ruumi oli ainult meil kahel.
Näkineidudega suples ta koos
kalda-äärses pilliroos.
Jääb mulle vaid väike lootuseraas,
et sealt leian oma südame taas...
17 august 2005
HÜVASTIJÄTT
Kui olin noorem, olin kenam,
nüüd tantsida ei jõua enam.
Juba kuulmine ka kehvavõitu,
vanadus saab minust võitu.
Mu silmad enam hästi ei näe,
tihti tühjusse sirutan käe...
Silmad on tuhmid
on kustunud sära.
Ma ei tunne oma poega
enam ära.
Tal nagu polekski ema, ega isa,
ei aita siin palved, ei kisa.
Tal nagu polekski õetütart, õde.
Ta põlgus meie vastu
on needus, on tõde.
Ei helise kunagi mu uksekell,
süda ootamisest haige, hell.
Ootamine on väga pikk –nagu mööduks igavik.
Ma vist ei jõuakski tulla,
et avada ust,
Mu silme ees kirju –
kõik juba must.
Mu viimane soov,
et poeg paitaks mu kätt.
See oleks oma emaga
kurb hüvastijätt...
28 juuli 2004
© Blogis on avaldatud luuletused Aino Kolpakova luulevihikust "Mu hinges, mu südames" (2006) ja isiklikust arhiivist.
Foto luuletaja aiast on kasutatud taustana