Artikkel "Aino Kolpakova: Minu teine kodumaa — Peipsimaa" oli avaldatud Peipsiranniku lehes nr 4/2014, autor Fjodor Maspanov
"Luule ei ole tavaline sõnade kooskõla, ta on kahtlemata üks majesteetlikest univormidest, millesse võib riietuda inimese mõttelend." Alphonse de Lamartine (1790-1869). Täpne, ere ja ilmeks. Edasine aga, nagu öeldakse, on igaühe enda asi. Milliseks "meistriks oma mõtetele" saab inimene, kes ühel või teisel põhjusel seob ennast poeetilise väljundiga, sõltub juba Jumalalt saadud andest.
Aino Kolpakova (neiupõlvenimega Valdek) sündis Järvakandis 8. septembril 1935, oma lapsepõlve ja kooliaastad veetis ta Rapla maakonnas Märjamaal. Mingi imeliku seaduspärasusega saatsid tema lapsepõlve nii või teisiti n-ö kirjutavad inimesed. Ta elas ühel tänaval Harri Jõgisaluga, kes oli tema kooliõpetaja ja kellest sai 1970ndatel tuntud lastekirjanik. Eesti tuntud luuletaja August Sang oli ema onupoeg ja tema poeg Joel Sang on kirjanik ja tõlkija.
Lähim nn kirjutav inimene Aino jaoks oli tema vanaema Liisa Kalmet. Aino säilitab hoolega tema 1933. aastast pärit luulevihikut. Vanaema oli algkoolis käinud kõigest kaks talve, luges ainult Piiblit, luuletusi aga kirjutas. Nagu Aino räägib, kirjutas vanaema kergete, lihtsate sõnadega, siiralt ja arusaadavalt — kevadest, sügisest, maast ja taevast — sellest, millest saabki alguse mõiste "kodumaa". Oma luuletusi esitas vanaema lapselastele, ja Aino mäletab mitte niivõrd tema sõnu kui neid kujundушd, mis neis ridades peitusid, rütmilisust, laulvust: "valged pilved sinises taevas, õitsvad õunapuud aias..." Vististi sellest peale on Aino sünnipaik Raplamaal, Märjamaa alevik ja kodukool alatiseks jäänud tema südamesse, ikka ja jälle naaseb ta nende juurde oma luuleridades. Esimene luuletund oli samuti seal, kauges lapsepõlves. Kui koolis anti ülesanne kirjutada sügisteemaline luuletus, jooksis Aino rõõmsalt koju vanaema juurde — küll tema aitab, tema kirjutab! Kuid vanaema ütles hoopis: "Ei, kullake, kirjuta aga ise...!" Ja Aino kirjutas. Õppetund aga jäi meelde...
Vanaema luulevihikud sai Aino endale 2004. aastal, juba pärast esimese Peipsi luulepäeva toimumist Mustvees, kus ta osales. See unustamatu päev sai tema jaoks uueks innustuseks luuletajana. Sestap võib-olla saigi tema erinevail aastail kirjutatust nõutud ja huvitav looming mitte ainult tema sõpradele ja sugulastele, vaid ka paljudele teistele.
Aino Kolapkovat on täiesti teenitult hakatud pärast tema esimese luulekogu "Minu hinges, minu südames" ilmumist nimetama Mustvee poetessiks. Teose esitlus toimus Mustvee kultuurikeskuses 2006. aastal. Kuulajaid oli täissaal, oli palju lilli ja vastukajasid. Sellistel minutitel tajub luuletaja hämmastavat kokkupuudet oma loomingu lainele häälestunud kuulajatega. Aino oli õnnelik, sest tema sõnad publikule meeldisid. Siiski oli tema loomeõnne tipp pisut hiljem, kui autor kutsuti Mustvee gümnaasiumisse kohtumisele kooliõpilaste ja õpetajatega. Missugune oli Aino imestus, kui tema loomepalavikus ja südamest kirjutatu kõlas äkitselt noorte etlejate suust! Lapsed lugesid luuletusi eriliselt, mõjusalt. Aino kuuliski tookord esmakordselt oma luuletusi kellegi esitluses. Tema, alati elurõõmus ja naeratav, ei pidanud vastu ja ... puhkes nutma. Ootamatusest, meeldivast kogemusest, et tema sõnad said justkui tiivad... tulevikku.
Aino elukäigus on kajastunud pea kogu möödanik ja selle sajandi algus. Õnneliku juhusena ei saanud tema perekond sõja-aastail surma koduõue kukkunud lennukipommi tõttu, mille tunnistuseks on tehtud foto nende majast. 1947. aastal suri isa. 1949. aastal saadeti kaks vanemat venda Siberisse. Emal oli neil aastail väga raske: noorim poeg põdes tuberkuloosi, ravi aga nõudis raha. Raha oli tarvis ka Aino koolitamiseks... Kuidagi ei tahtnuks lahkuda kodunt ja emast, kuid seda oli siis väga vaja. Tädi aitas Ainol sisse astuda Tallinna kaubanduskooli, mille ta lõpetas 1952. aastal. Sellest peale alustas Aino oma iseseisvat elu.
17. oktoobril 1952 suunati Aino Valdek Mustveesse. Kohale saabus ta suslaga mööda kitsarööpmelist raudteed, mis lõppes pea Peipsi piiril, edasi laius üksnes vesi... Aino nuttis tookord kibedaid pisaraid, meenutades oma ema ja kodumaja Märjamaal, ning tõotas endale, et töötab siin vaid kolm kohustuslikku aastat ja naaseb koju Raplamaale. Elu aga korraldas teisiti. Mustvee, küll pisike linnake, ei osutunudki nii halvaks. Siin oli palju noori, koos käidi tantsimas, osaleti mitmesugustel üritustel. Peagi tekkisid sõbrannad ja sõbrad, nende seas oli nii eestlasi kui ka venelasi. Nagu paljud tollased tüdrukud läks Aino mehele vene noormehele, kelleks oli Ivan Kolpakov. Naine töötas poemüüjana, hiljem sai autojuhiload ja töötas kauplusautos, milleks oli GAZ-51. Aino oli üldse üks esimesi naisi Mustvee linnas, kes mitte ainult ei juhtinud veoautot, vaid ka töötas sellel — 20 aastat Mustvee tarbijate kooperatiivis.
Juba ligi 60 aastat elavad Ivan ja Aino rahus, armastuses ja üksmeeles. Lapsed on suureks kasvanud, lapselapsedki juba täiskasvanud. Luuletusi aga sünnib juurde...
Sõpradele-sugulastele on Aino alatasa luulevormis õnnitlusi kirjutanud, ent oma esimesed n-ö teadlikud värsiread lõi ta 1976. aastal, pühendades need uuele kodumajale, mille nad Ivaniga Mustveesse jõe äärde ehitasid. Luuletuse pealkiri on "Kodukoht". "Siin möödus mu noorus, siin on mu õnn," räägib Aino Nii sai Mustvee linnast tema teine kodu. Töötades müüjana kauplusautos, sõitis Aino mõistagi kogu Peipsi-äärse läbi. Tema loomingus on palju Peipsile pühendatud luuleridu. Ta kirjutab luuletusi ka vene keeles, nende ettelugemise eel aga palub vabandust kuulajatelt võimalike keelekonaruste pärast. Publik võtab need värsid ometi alati soojalt vastu. Read, mis küll käega kirjutatud, on kokku seadnud siiski süda.
Esimest korda luges Aino oma luuletusi publikule ette loomingulisel kohtumisel Kolkjas. Hiljem juba Peipsi luule päevadel, pensionäride koosviibimistel, erinevatel kohtumistel. Tema luuletusi on tõlgitud ka soome keelde, Ainost endast kirjutas aga Soome ajaleht Hämeenkyrö Sanomat. Nii on soome nimi Aino (eepose "Kalevala" kangelanna) mõjunud eesti naise loometeele. Aino, kes kogu elu oli unistanud Soome külastamisest, on nüüdseks viinud oma unistuse ka ellu.
Praegu valmistab Aino ette järjekordset luuleraamatut, mille kavatseb välja anda järgmisel aastal, oma 80. sünnipäevaks.
Kolpakovide akendest on näha Mustvee jõgi. Kevaditi kogub see jõu ja vabaneb jäävangistusest, pillutades kaldale jäärüsi. Siis, justkui rõõmustades oma vabanemisest, kiirustab Peipsi järve vetesse. Võimalik, et see pidevalt muutuv pilt, väikesest ilusast kodujõest ongi Aino jaoks see peamine elujõu ja inspiratsiooni allikas. Saame veel kord kuulda selle jõekese lõbusat vulinat meie poetessi Aino Kolpakova värssides.
