23.12.2017

LOOMING



























JÄÄ SELLISEKS, MU EESTIMAA


Jää selliseks, mu Eestimaa!

Mis värvi, Eesti, oled sa?
Mis värvi sinu taevas, maa?
Mis värvi sinu õhk, su päike?
Mis värvi sinu maalapp väike?
Sa oled nagu koiduvalgus,
iga uue päeva algus.
Kaunis on su taevakaar
ka mitut värvi vikerkaar.
Oled nagu pruudiehtes õunapuu
ja tugev nagu tammepuu.
Oled õrn-roheline kaseleht,
väikene, kuid eht.
Vahel oled nagu kullerkupp,
imeilus õienupp.
Nagu piibelehe kelluke,
oled valge, õrn ja tilluke.
Vaba nagu pääsulind,
imetlen ma sind.
Nagu värviline uni
minu unelmates hommikuni.
Ükskõik, mis värvi oled sa,
jää selliseks, mu Eestimaa!
Just sellise isamaa eest
annan oma südame seest.

23 veebruar 1998



Kodulinnale


Peipsi-ääre pealinn
on minu armas kodulinn.
Mustvee, väga kuulus oled sa
oma kirikute ja järvega.
Sinu uhkuseks on Peipsi järv
                         ja pühakojad.
Siin linnas sündinud
                        su tütred, pojad.
Mustvee, ole õnnistatud sa
ja mu jumaldatud Peipsimaa.


Mu kodukoht

Mu kodukoht, mu jõekäär,
ülistatud Peipsi-äär
küll luules, laulus, salmides,
eeposes ja valmides.
Keegi nagu lummas, anus,
mul kodu rajada siin palus.
Kui toomingas on õitemeres,
miski tardub minu veres.
Nagu õrnast pitsist pruudiloor
jõe kohal hõljub uduloor.
Siin öösel ööbikute koor
ja suveöösse armund noor.
Kui valge sirel kobarais,
mul õnnest silmad pisarais.
Siin lindude sädin, lauluviis 
mu kodukoht on paradiis.
See looduse ilu mind joovastas,
                                         köitis,
seepärast see lummus ka võitis.
Siin mu nooruse-, mu õnnemaa,
mu tööpõllud, heinamaa.
Siin mu kodukoht, mu jõekäär,
legendaarne Peipsi-äär.
Nüüd olen ta ori, olen ahelais,
olen ta kütkeis, ta kammitsais.

12 mai 1976



***

Möödunud aegadest
on mingu ahel
eelmiste sajandite
ja meie ajastu vahel.
Peipsi-ääre külade
tänapäevani säilinud ilu
on ainulaadne,
omapärane,
nõiduslik on nende võlu.
Jalgsi käies mööda neid
lihtsaid külavahe teid 
siis alles taipad,
mis võlub,
mis hurmab,
mis tegelikult kütkestab meid.



***

Kes koolis käinud Paunveres
või kihelkonnakoolis Kodaveres 
see teab,
kus meie ordulinnused,
kus Peipsi järv. 
Miks meile meeldib
sini-must ja valve värv.
Me elame Kalevipoja
                      muistendite maal,
eestlase hingejõu-suuruse maal.
Siin unikaalsed voored 
                                Vooremaal.
Rohkem taolisi pole Eestimaal.
Need on jäljed Kalevipoja
                      töödest, tegudest,
ta suurtest küünivagudest.
Kalevipoja lingukivi,
mis seisab Peipsi järve kaldavees
juba pooleldi on liiva sees.
Eepos Kalevipojast 
on ta just ja vägevusest.
Olgu see muistend
                 või legend 
ta on õigustanud end,
sest iga eestlane teab,
et rahvuskangelane
meil olema peab.

17 märts 2006



Ma armastan

Ma armastan järve 
järve, mis luules,
tormis ja tuules.
Ma armastan
koidukiirtega kullatud järve
ja neid vallatuid
                mänglevaid värve,
mis helgivad seal
lainete peal.
Ma armastan järve
päikseloojangu eel,
kui ehapuna punetab veel
ja ta punakad triibud
                     on järveveel.
Ma imetlen
siis, kui taevas ja järv
kõik on nagu üksainus
tumesinine värv.
Nad on äikese ajal
nagu üksteise najal.
Ma armastan
rahutut, metsikut järve,
mis kõditab närve.
Ma armastan...



Люблю

Люблю я озеро Чудское
и на песках его сосновые лесы.
Люблю Причудье я родное,
чудесною водою омытые брега.
Люблю я русские гулянья,
и праздники, и пированья.
Люблю я чай с вареньем-пирогами
и стопку водки с огурцами.
Люблю друзей своих. Я знаю,
что уваженье к ним питаю.
Пока живу — свою семью
люблю, люблю, люблю…
Не надо мне и ста рублей,
дороже доброта людей.
Любимый край, любимый город,
ты мне всегда –
                            до боли дорог.



***

Mu pühakoda – mu varjupaik,
südames mul õnnemaik.
Kui mu südames kripeldab piin,
hingerahu ma leian vaid siin.
Mul õnnepisaraist silmad on vees,
kui põlvitan altari ees.
Mu hinges on õnn
                      ja hinges on rõõm –
pühakirja rikkuse sõõm.

19 juuli 2005


Jõuluõhtul

Jõuluõhtul surnuaias –
meie viimses puhkepaigas.
Matunud kõik sügavasse lumme,
seal imeline vaikus,
hinges pühalik tunne...
Vanade pärnade ja leinakaskede vahel
on nagu ilutuledest ahel...
Küünlaleegid vilguvad seal
valgete küngaste peal...

24 detsember 1994


***

Metsikud hiidlained tormasid randa...
Ei küsinud: „Mida loodusejõule tahate anda?”
Nad võtsid kõik ise, rajasid omale teed.
Kõik eest minema uhtusid vihased veed...
Jaanuarikuu tormis ja tuules
ja põlvini vees
võitles loodusejõuga lääneranniku mees.
Maja ja vara kõik ligunes vees,
inimesed jõuetud olid hiidlainete ees.

jaanuar 2005


Meie silmatera

Juba aastaseks ta sai
väike Tanja kulla-pai.
Vanaissi päikene
käima õppis väikene.
Trepist üles, trepist alla,
teise tuppa, laua alla,
veereb nagu lõngakera
vanaemme silmatera.
On minu armastusel piir?
Ei – sa oled minu päikesekiir.
Sa oled lilleline aas,
kus hommikuti kaste maas.

20 jaanuar 1982




Irisele

Iris on oma
         alamate kuninganna –
vikerkaare jumalanna.
Värviline, tiivuline,
imekaunis, õhuline.
Taevast maale õnnetooja
sõnameister, ilulooja.
Laskus maale vikerkaarel
Peipsi järvel – Piirisaarel.
Iiris on lilleke
                   me koduaias
ja kes on silmailu maias.
Imetlege õie ilu kunninganat
ja vikerkaare jumalannat!

16 aprill 2005

















Sügis

Ilus on sügis langevate lehtede helluses,
värvikülluse rikkuses, hommiku halluses.
Suursuguses sügises on kuldsust, on sära.
Ta kuningliku hiilguse me tunneme ära.
Ta tuleb tasahilju, vaikselt, ilma kärata.
Meid lindude laul siis enam
                                    nii vara ei ärata.
Igatsevalt nukker on rändlindude lend,
ma nii hüljatuna tunnen siis end.
Meie eluvanker on sätitud sedasi –
aastad veerevad, veerevad...
Ja elu läheb edasi.
Iga-aastane sügis teeb kurvaks mu meele,
vankrirattad vaid sügavaid jälgi        
                                             jätavad teele.




Vana kask

Mind järve kaldale viib tuttav tee.
Ma sinna lendan – kui lihtne on see.
Külmas sügistuules, tormis, rajus,
nukras lakkamatus vihmasajus
seisab vana kask – nii üksi, väeti –
ta inimhoolitsusest ilma jäeti.
Truuks kaaslaseks ma püüan olla tal,
tihti seistes seal vana kase all.
Ma koos temaga nutan, ma halan,
ma koos temaga pisaraid valan.
Ulub kaeblikult kase okstes vaid tuul
viimaseid lehti veel rebides puult.
Kurva, rõskes argipäeva hallis
mulle vana kask on ikka –
nii ütlemata kallis.




Pargipuude surmaööst

Suveöö... Jõekaldal liikus musti varje.
Südantlõhestav oli puude appikarje.
Sõprusepark, mis sai istutatud mais,
paar kuud hiljem oli pisarais.
Iga murtud puuke värises tuules
sosistades: meil oli hirm, meil oi valus,
                                            kas kuuled?
Olime noored – tahtsime elada veel.
Miks selline saatanlik inimene
                                        seisis me teel?
Ka puudel on süda ja puudel on hing,
aga hing on ikka nagu
                                   väikene king.
Kui ta pigistab – on südamel valus.
Kes seda mõrtsukatööd teha palus?
Nüüd me närbume, kuivame,
                                    vaikima peame,
sest me rääkida ei saa,
                                    kuid me teame...
Puud ei teinud kellelegi haiget,
                                               ei kurja.
Kahju, et pensionäride töö luhtus,
                                            läks nurja!
Nüüd vandalismiaktist osavõtjad
                              tunnevad rõõmu oma tööst –
pargipuude surmaööst.

juuli 2005




Kolkjas

Varakevadine õhtupoolik
luulemaailmas.
Need tunnid möödusid
nagu teises ilmas.
Tunnetasin südamega,
et olen omade juures
maailmas suures,
kus elu on lihtsam,
on ilusam ja parem,
mida ma polnud iial
tunnetanud varem.
Kadus keelebarjäär 
meid ühendas luule ja
Peipsi-äär.
Nähtamatud niidid
meid sidusid ühte,
sest poeesias nägime
säravat tähte.

25 märts 2004




Sõnajala lummuses

Jaaniööl... Nooruses.
Sõnajala lummuses...
Olime seal metsa all
          kahekesi koos
nagu muinasloos.
Sõnajalgu laiali lükates,
                           tallates
nagu midagi otsides,
valvates,
meiega Fortuuna mängis
                samblasängis...
Nõiduse ja imeväel
seisime me õnnemäel.
Ainult meile kahele
        hurmav sõnajala õis
tol ööl õitseda
        ta hommikuni võis...
Meie elu kirkaim
                            jaaniöö
oli lühike
           põhjamaa suveöö.



LAPSEPÕLVE MÄLESTUSI



Karjamaal

                  Audrus, 1945.a suvel

Kes iial pole karjas käinud,
see pole karjavõlu näinud.
Ei riigimetsas, ei karjamaal,
ei karjakoplis, ei heinamaal.
Kui karjas käisin söödi peal,
ma kunagi ei nutnud seal.
Kaasas leivatükk ja soolasilk,
pudelis oli piimatilk.
Kord magama jäin põõsa all,
siis plehku pani lambatall.
Taevaisa müristas ja välku lõi,
siis karvakrants mu leiva sõi.
Ma olin ehtne karjaplika,
sest noaga nikerdasin ikka:
tegin igat sorti elukait – 
väikeseid ja suuri.
Tihti kasutasin vaid
käbisid ja juuri.
Laevasid ja purjekaid
tegin männikoorest.
Muinasjutu elukaid
imelistest juurtest.
Pajupille igasuguseid
voolisin mitut moodu.
Pajupillil mitmesuguseid
karjalugusid siis loodi.
Karjalaste otsus ühine – 
see plika pole tühine.




Aino tegi pahandust

             
Pärnus, aastaist 1938-40

Kui tööle läks emme, läks paps,
koju Liide-tädiga jäi laps.
Ta Ainot hellitas ja hoidis,
tema tahtmist teha püüdis.
Aino salamahti võttis noa,
vaikselt mängis oma toas.
Kui emme töölt koju tuli,
esimene küsimus tal oli:
„Ajasid vist toa kõik segi?
Ja ütle nüüd, mis Aino tegi?”
Aino kokku pani käed:
„Emmeke, küll ise näed. 
Aino palju auke tegi,
palju-palju vaeva nägi.”
Aino toa kardinad 
auke täis kui räbalad.
Rippusid veel akna ees
auk-augu kõrval nende sees.
Kuni ema auke luges,
Aino voodi alla puges.
Seal ta lõpuks aru sai,
et enam pole emme pai.
Ema oli väga kuri,
tigedam kui naabri Muri.
Tuleb kinni panna kuuri
Aino – kanaaedikusse, puuri.
Kui see karisrtus ei aita ka,
siis lasteada lähed sa.
Aino palus silmad vees:
„Ma enam iialgi ei tee
sellist pahandust ma sul – 
palun anna andeks mul.
Lasteaeda ma ei taha – 
ma enam eales pole paha.
Emmeke, nüüd ole hea,
minu sõnu meeles pea.”




***

Kevad – pühade eel
Postipakk oli Haimrest teel.
Ema ütles Ainole,
et läheb järgi pakile.
Kodus mängi vaikselt üksi
ja ära pissi püksi.
Ära akent lahti tee –
väljas väga külm on veel.
Kõikjal kevadised veed
üleujutasid teed.
Aino lükkas akna valla,
hüppas aknalaualt alla.
Keegi õpetas nagu imeväel:
jookse paljajalu, kleidiväel.
Ema läheb ruttu ees,
Aino paljajalu külmas vees
jookseb järgi emale,
hüüab, karjub temale:
„Ära jäta maha mind!
Ole pai, ma palun sind.
Kuidas seda ei taipa sa,
et kodus üksi kardan ma.”
Ema vaatas tagasi:
Oi taevas, mis saab edasi!?
Laps on paljas nagu silk.
Koju kohe, silmapilk.
Aino on nüüd teki all,
sest kõrge palavik on tal.
Tohtri-onu koju tuleb,
Aino kardab, silmad suleb.
Arst oma suure koti avas,
midagi sealt pihku rabas.
Tee lahti suu ja ütle "Aaa" 
Aino kuidagi ei saa...
Kui tohtri onu ära läks,
kohe muutus tuju paremaks.
„Kas jänku kirjuid mune tõi?
Kes mu kommi ära sõi?”
„Maga nüüd ja ära päri,
terveks saad siis sinu kõri.
Tütreke, sa homme näed" 
küll hellad olid emme käed.
Emmeke tegi mulle pai.
Minust une-Mati võitu sai.




Maasikamoosi keetmine

Liide-tädi moosi keetis,
Aino veel aega veetis.
Silmapesu kausi sees
maasikamoos pliidil kees.
Ema ütles; „Aitab juba,
kõrbelõhna täis on tuba.
Moos võta ära pliidi pealt
kõrbelõhn kõik tuleb sealt.”
Jaanist-onu kõike nägi – 
kuidas kaussi tõstis tädi.
Seal oli ainult suurim AGA,
sest Aino seisis selja taga.
Ta hammastega näksas sealt
Liide-tädil pehme koha pealt.
Tädi kiljatas ja kõik see moos – 
pliidi-plate moosiga oli koos.
Põlema läks terve pliit 
suitsupilv kõik tõusis siit.
Köögis kisa-kära,
Aino ehmatas veel rohkem ära.
Onu Jaan, nüüd tule appi – 
peida Aino ruttu kappi!
Ise seisa ukse ees,
las ma istun kapi sees.




Uus kleit

Ema õhinat oli täis,
mulle nõnda näis.
Isale ostis musta kuue.
Mulle õmbles kleidi uue.
Mummulise, satsidega,
krae ääres pitsidega.
Mummud mitmevärvilised,
pitsid siki-sakilised.
Alusseelik järguline,
ilus, kohev, õhuline.
Soki ääred triibulised,
mitut värvi, viirulised.
Kingad justkui lakitud,
laikima kõik viksitud.
Kui ema tutti pähe sidus,
isa ütles: „Kui on ilus!”
Kaua ehtis ema mind,
olin õnnelik nagu laululind.





Vaimud toas

Õhtul kui päike
teeb viimasid käike.
Vajub metsa taha,
jätab varjud maha.
Aino üksi kodus olles,
kui päike looja läks.
Ema töölt koju tulles,
jäi veidi kauemaks.
Viimased päikese kiired,
toa muutis hämaraks.
Nurgas jooksid hiired,
nad läksid julgemaks.
Aino nuttis juba – 
õudust täis oli tuba.
Varjud liikusid,
nad uksel kiikusid.
Mida ma tegema peaks,
et vaimud iial ei saaks
mu toas liikuda
ja uksel kiikuda?
Ma lähen ruttu-ruttu
teki alla tuttu...
Nii pooleks nutuga
jäi Aino magama.
Käes juba kesköö-tund...
Aino nägi und, 
et vaimud olid head,
sest nad silitasid pead.




Meenus kooliaeg...

Kui me peolauda istusime

kaunil Võrumaal,
sündis nagu mingi ime
meie mälestuste-maal...
Olime tol õhtul
nagu koolipoiss ja -plika
ja aataid olid meil
nagu koolilastel ikka.
Ei, sinust toredamat koolivenda
mul eales pole olnud teist,
kui aastaid oli meil –
vaevalt neliteist.
Meenus mälestustes meile –
poisid, tüdrukud
                      ja koolimaja,
vanad õpetajad
                     ja kauge-kauge
koolikella kaja...
Mu kõrvus kõlas
                    lõpuvalsi viimne viis –
karm elutee viis laiali meid siis...

5 märts 1992




Aino

Aastal 1935

väga moodne nimi see oli tollal, siis.
Aino nimi on Soome eeposest – „Kalevalast”.
Nii kutsuti õnnetut tütarlast.
Eepose järgi Aino saatus oli kurb.
Leinapisarais oli taevas ja loodus ja nurm.
Aino merelainetes, voogudes uppus.
Vähe aastaid kägu tal ennustas, kukkus.
Eestiriigis sirgus Ainoke-väike,
kaitseingel jälgis ta saatuse-käike.
Et meie Ainot sama saatus ei tabaks,
uppumis-hirmust ta hing jäägu vabaks.
Eestikeelses variandis Aino on ainus
oma mõtetes, tegudes, vaimus.

4 november 2004



PÜHENDUS EMADELE


Unelmais olen sinuga

See oli nii ammu...
nii tohutu ammu
kui elutee kaugele
sinust viis mind.
Kui kahju, et tagasiteed
pole ühtegi sammu...
Aimult unelmais tihti
võin näha ma sind.
Mis sellest,
et sulle nii tihti ei kirjuta ma.
Ja telefon su toas
harva heliseb ka.
Sa oled mu hinges,
mu südames,
mu mõtetes
ja mu tegudes.
Ära nukrutse sa,
ära üksindust tunne 
olen sinuga ma
vaba õhtuse tunni.
Pikil sügiseõhtuil,
kui lahkuvad kured,
olen mõtteis su juures,
räägin südamelt mured,
istun pimedas toas
ja mõtteis näen sind.
Ma kuulen su häält,
rõõmust rõkkab mu rind.
Ma kuulen su naeru,
näen säravaid silmi.
Ei, see pole unes
ma näen päris ilmsi.
Olen südamest rõõmus,
et oled mu juures.
Õhtu möödub nii ruttu
jututuhinas suures.
Ma rahuldustundega
magama läen,
võib-olla sind unes
ma öösel veel näen.




Andesta, ema!

Eesti rahvale
                  las meenub ränk Siberi-tee...
Nagu saatuse irvitus kõik oli see.
Lapse palusid tükikest leiba
mida emal polnud kusagilt leida.

Ema puhkama jäi külmale maale,
kus pole losse ega kullaseid saale.
Su hauda põlismetsade süles
iial ei leia ma üles...

Karmi looduse võrratus ilus,
madal küngas on kuuskede vilus,
ära tallatud, üleni rohus,
ilma ristita, põõsa all lohus...

Palun, ema, sa andesta mulle,
et ealses ei too lilli ma sulle.
Isegi emadepäeval ma tulla ei saa 

nii kauge, nii kauge on vahemaa...

25 märts 1994





Emale

Täna tahame lauda Sul laule 

laulda lapsepõlve mängumaast,
kasteheinast ja karjamaast.
Laulda rukkiväljast ja roosidest,
laulda laule, mis tulevad südamest.
Laulame laulu, mis kõikidel meeles 

see laul on kõikides keeltes.
Seda laulu laulavad miljonid...
See laul on ainult temast 

ühest lihtsast emast,
ta rõõmust ja pisaraist.

7 jaanuar 1972





Legend kaarna-emast

See on vana legend kaarna-emast,
kõik see jutt on ainult temast.
Kui oma poega üle jõe viis ta
küsis ema: "Mis mul lubad sa?"
Ja poeg see vastas nii:
"Kui suureks kasvan, siis
sind hoian, kätel kannan,
kõike, mida tahad annan."
Kaarna-ema pillas poja vette,
sest poja sõnad kuulutasid vale ette.
Poeg märja haua leidis seal.
Ema kaua nuttis kalda serva peal.
Kui teist poega ema üle jõe viis,
oma küsimust ta jälle kordas siis:
"Kallis poeg, mis mul lubad sa,
kui ükskord suureks sirgud ka?"
"Armas ema, sulle luban ma,
et oma lapsi hoidma hakkan ka.
Oma lastele tahan toeks ja abiks olla,
et õnn võiks nende pessa tulla."
Kaarna-ema kuulis poja sõnu
ja tundis õigest jutust mõnu.
Üle jõe ta kalli poja viis,
mis sest, et oma ema unustab ta siis.

8 september 1982





Armastuse mosaiik

Kas armastuse riigis tehakse vahet?
Nii rahvuse kui rasside vahel?
Ei! Armastuse riigis
     sadagu maha või rahet,
seal iialgi ei tehta vahet –
ei rahvuse, ei rasside vahel.
Seal ruumis on alati kahel.
Armastus on paradiisiaed,
kus kõiki võlusid sa kaed.
Kas armastus on lubaduste,
     pettuste riik?
Kes võidab, kes kaotab
     või lihtsalt on viik?
Kes armastuse küüsi end köidab,
see kindlasti midagi võidab.
Kas armastus on magusam meest?
Kui janu –
     on ta parem ka veest?
Jah – armastus on õhk, on vesi
ning palju magusam kui mesi.
Kas armastust osta võib ära?
Ei – ta kaob siis hiilguse, sära.
Armastuses omad eeskirjad, seadused,
suguelust kõrgemad teadused.
Eks ise armastus vastuseid anna,
kuigi kõiki ta kätel ei kanna.
Ei, armasus luba ei küsi,
ku ta hõõgub nagu punane süsi.
Ei isa, ei ema, ei kellegi käest –
ta tuleb nagu kõrgemast väest.
Kui armastus helge ja puhas,
ta on säde, mis helendab tuhas.
Nagu igal rätsepal
     on oma nõel ja niit,
nii igal armastusel
     on oma koloriit.
Nagu maalikunstis
    omad värvingud ja toonid,
on suurel armastusel
    omad kirepuhangus ja soovid.
Nagu igal heliredelil
    on omad kindlad noodid,
nii igal armastusel
    omad aariad ja oodid.
Kui armastus on südamest kallis,
ükski päev pole üleni hallis.
Kui armastus õilis, on püha –
ta on nagu metsade müha.
Armastus on lõputu,
    tundmatu siht,
kus tunneteküllus ja elu nii kihvt.
Armastus nagu päikesemeri,
mis pillab kullatuid teri.
Kui armastus pilve alt koidab,
oma kiirtega armastus toidab.
Kui armastust ihkab su veri,
sa oled nagu rahutu meri.
Kui armastus petab just,
siis kõik valge on must.
Kui armastus karile jõuab,
oma ohvreid siis armastus nõuab.
Kui su elus ka patune lõik,
suur armasus andetab kõik.
Armastus see kõike suudab –
üha helgemaks ta elu muudab.
Armastus kallistab, hellitab, paitab,
kirglikult suudleb ja raskustes aitab.
Armastus embab, igatseb, ihkab,
armukadetseb, vihkab.
Kui lõpeb kord armastus, iha –
siis kaob armukadedus, viha...
See on armastuse mosaiik –
värvilistest kildudest
    omaette riik.
Mis sest, et kildudest,
rohketest ohketest
on armastuse vabariik –
igivana püsimajääv riik.

17 aprill 1992




MU SOOMEMAA




***


Soomemaa –

mu unistustemaa...

Tuhandete järvedemaa.

Seal on nii palju võlu

ja võrratut ilu.

Nii kättesaamatu,

nii kauge oled sa –

mu Soomemaa.

Mu unistustesse

nii jäädki sa –

nii kättesaamatuna,

nii kaugena –

mu Soomemaa.





Sinule, Särkijärv


Soome ilusamaid metsajärvi

on unustamatu Särkijärv.

Järve ilu mind paelus, köitis,

mu südame jäägitult võitis.

Südame küljest tibatilluke

murdus väike, pisike killuke.

Pillasin ta järve kaldale maha.

Just sinna – laagrimajade taha.

Pilvine taevas peegeldus vees –

minu süda samas pilvede sees.

Ta ujus seal vesirooside vahel,

kus ruumi oli ainult meil kahel.

Näkineidudega suples ta koos

              kalda-äärses pilliroos.

Jääb mulle vaid väike lootuseraas,

et sealt leian oma südame taas...


17 august 2005



















© Aino Kolpakova, 2017



Foto Aino Kolpakova aiast on kasutatud taustana