JÄÄ SELLISEKS, MU EESTIMAA
Jää selliseks, mu Eestimaa!
Mis
värvi, Eesti, oled sa?
Mis
värvi sinu taevas, maa?
Mis
värvi sinu õhk, su päike?
Mis
värvi sinu maalapp väike?
Sa
oled nagu koiduvalgus,
iga
uue päeva algus.
Kaunis
on su taevakaar
ka
mitut värvi vikerkaar.
Oled
nagu pruudiehtes õunapuu
ja
tugev nagu tammepuu.
Oled
õrn-roheline kaseleht,
väikene,
kuid eht.
Vahel
oled nagu kullerkupp,
imeilus
õienupp.
Nagu
piibelehe kelluke,
oled
valge, õrn ja tilluke.
Vaba
nagu pääsulind,
imetlen
ma sind.
Nagu
värviline uni
minu
unelmates hommikuni.
Ükskõik,
mis värvi oled sa,
jää
selliseks, mu Eestimaa!
Just
sellise isamaa eest
annan
oma südame seest.
23 veebruar 1998
Kodulinnale
Peipsi-ääre
pealinn
on
minu armas kodulinn.
Mustvee,
väga kuulus oled sa
oma
kirikute ja järvega.
Sinu
uhkuseks on Peipsi järv
ja
pühakojad.
Siin
linnas sündinud
su
tütred, pojad.
Mustvee,
ole õnnistatud sa
ja
mu jumaldatud Peipsimaa.
Mu
kodukoht
Mu
kodukoht, mu jõekäär,
ülistatud
Peipsi-äär
küll
luules, laulus, salmides,
eeposes
ja valmides.
Keegi
nagu lummas, anus,
mul
kodu rajada siin palus.
Kui
toomingas on õitemeres,
miski
tardub minu veres.
Nagu
õrnast pitsist pruudiloor
jõe
kohal hõljub uduloor.
Siin
öösel ööbikute koor
ja
suveöösse armund noor.
Kui
valge sirel kobarais,
mul
õnnest silmad pisarais.
Siin
lindude sädin, lauluviis –
mu
kodukoht on paradiis.
See
looduse ilu mind joovastas,
köitis,
seepärast
see lummus ka võitis.
Siin
mu nooruse-, mu õnnemaa,
mu
tööpõllud, heinamaa.
Siin
mu kodukoht, mu jõekäär,
legendaarne
Peipsi-äär.
Nüüd
olen ta ori, olen ahelais,
olen
ta kütkeis, ta kammitsais.
12 mai 1976
***
Möödunud
aegadest
on
mingu ahel
eelmiste
sajandite
ja
meie ajastu vahel.
Peipsi-ääre
külade
tänapäevani
säilinud ilu
on
ainulaadne,
omapärane,
nõiduslik
on nende võlu.
Jalgsi
käies mööda neid
lihtsaid
külavahe teid –
siis
alles taipad,
mis
võlub,
mis
hurmab,
mis
tegelikult kütkestab meid.
***
Kes
koolis käinud Paunveres
või
kihelkonnakoolis Kodaveres –
see
teab,
kus
meie ordulinnused,
kus
Peipsi järv.
Miks meile meeldib
sini-must
ja valve värv.
Me
elame Kalevipoja
muistendite
maal,
eestlase hingejõu-suuruse maal.
Siin
unikaalsed voored –
Vooremaal.
Rohkem
taolisi pole Eestimaal.
Need
on jäljed Kalevipoja
töödest,
tegudest,
ta
suurtest küünivagudest.
Kalevipoja
lingukivi,
mis
seisab Peipsi järve kaldavees
juba
pooleldi on liiva sees.
Eepos
Kalevipojast
on
ta just ja vägevusest.
Olgu
see muistend
või
legend –
ta
on õigustanud end,
sest
iga eestlane teab,
et
rahvuskangelane
meil
olema peab.
17
märts 2006
Ma
armastan
Ma
armastan järve –
järve,
mis luules,
tormis
ja tuules.
Ma
armastan
koidukiirtega
kullatud järve
ja
neid vallatuid
mänglevaid
värve,
mis
helgivad seal
lainete
peal.
Ma
armastan järve
päikseloojangu
eel,
kui
ehapuna punetab veel
ja
ta punakad triibud
on
järveveel.
Ma
imetlen
siis,
kui taevas ja järv
kõik
on nagu üksainus
tumesinine
värv.
Nad
on äikese ajal
nagu
üksteise najal.
Ma
armastan
rahutut,
metsikut järve,
mis
kõditab närve.
Ma
armastan...
Люблю
Люблю
я озеро Чудское
и
на песках его сосновые лесы.
Люблю
Причудье я родное,
чудесною
водою омытые брега.
Люблю
я русские гулянья,
и
праздники, и пированья.
Люблю
я чай с вареньем-пирогами
и
стопку водки с огурцами.
Люблю
друзей своих. Я знаю,
что
уваженье к ним питаю.
Пока
живу — свою семью
люблю,
люблю, люблю…
Не
надо мне и ста рублей,
дороже
доброта людей.
Любимый
край, любимый город,
ты
мне всегда –
до
боли дорог.
***
Mu
pühakoda – mu varjupaik,
südames
mul õnnemaik.
Kui
mu südames kripeldab piin,
hingerahu
ma leian vaid siin.
Mul
õnnepisaraist silmad on vees,
kui
põlvitan altari ees.
Mu
hinges on õnn
ja
hinges on rõõm –
pühakirja
rikkuse sõõm.
19
juuli 2005
***
...ma palun
Taevaisalt andestust
ning hingerahu,
õnnistust.
Palun jaga meile armastust,
kannatust ja leplikkust –
mida kõige rohkem elus
vaja läheb just.
Kui pühakojast
koju tulen
siiralt õnnelik ma olen.
Leidsin,
mida mulle oli vaja
otsides
kogu eluaja...
Jõuluõhtul
Jõuluõhtul
surnuaias –
meie
viimses puhkepaigas.
Matunud
kõik sügavasse lumme,
seal
imeline vaikus,
hinges
pühalik tunne...
Vanade
pärnade ja leinakaskede vahel
on
nagu ilutuledest ahel...
Küünlaleegid
vilguvad seal
valgete
küngaste peal...
24
detsember 1994
***
Metsikud
hiidlained tormasid randa...
Ei
küsinud: „Mida loodusejõule tahate anda?”
Nad
võtsid kõik ise, rajasid omale teed.
Kõik
eest minema uhtusid vihased veed...
Jaanuarikuu
tormis ja tuules
ja
põlvini vees
võitles
loodusejõuga lääneranniku mees.
Maja
ja vara kõik ligunes vees,
inimesed
jõuetud olid hiidlainete ees.
jaanuar
2005
Meie
silmatera
Juba
aastaseks ta sai
väike
Tanja kulla-pai.
Vanaissi
päikene
käima
õppis väikene.
Trepist
üles, trepist alla,
teise
tuppa, laua alla,
veereb
nagu lõngakera
vanaemme
silmatera.
On
minu armastusel piir?
Ei
– sa oled minu päikesekiir.
Sa
oled lilleline aas,
kus
hommikuti kaste maas.
20
jaanuar 1982
Irisele
Iris
on oma
alamate
kuninganna –
vikerkaare
jumalanna.
Värviline,
tiivuline,
imekaunis, õhuline.
Taevast
maale õnnetooja
sõnameister,
ilulooja.
Laskus
maale vikerkaarel
Peipsi
järvel – Piirisaarel.
Iiris
on lilleke
me
koduaias
ja
kes on silmailu maias.
Imetlege
õie ilu kunninganat
ja
vikerkaare jumalannat!
16
aprill 2005
Ilus
on sügis langevate lehtede helluses,
värvikülluse
rikkuses, hommiku halluses.
Suursuguses
sügises on kuldsust, on sära.
Ta
kuningliku hiilguse me tunneme ära.
Ta
tuleb tasahilju, vaikselt, ilma kärata.
Meid
lindude laul siis enam
nii vara ei
ärata.
Igatsevalt
nukker on rändlindude lend,
ma
nii hüljatuna tunnen siis end.
Meie
eluvanker on sätitud sedasi –
aastad
veerevad, veerevad...
Ja
elu läheb edasi.
Iga-aastane
sügis teeb kurvaks mu meele,
vankrirattad
vaid sügavaid jälgi
jätavad teele.
Vana
kask
Mind
järve kaldale viib tuttav tee.
Ma
sinna lendan – kui lihtne on see.
Külmas
sügistuules, tormis, rajus,
nukras
lakkamatus vihmasajus
seisab
vana kask – nii üksi, väeti –
ta
inimhoolitsusest ilma jäeti.
Truuks
kaaslaseks ma püüan olla tal,
tihti
seistes seal vana kase all.
Ma
koos temaga nutan, ma halan,
ma
koos temaga pisaraid valan.
Ulub
kaeblikult kase okstes vaid tuul
viimaseid
lehti veel rebides puult.
Kurva,
rõskes argipäeva hallis
mulle
vana kask on ikka –
nii
ütlemata kallis.
Pargipuude
surmaööst
Suveöö...
Jõekaldal liikus musti varje.
Südantlõhestav
oli puude appikarje.
Sõprusepark,
mis sai istutatud mais,
paar
kuud hiljem oli pisarais.
Iga
murtud puuke värises tuules
sosistades:
meil oli hirm, meil oi valus,
kas kuuled?
Olime
noored – tahtsime elada veel.
Miks
selline saatanlik inimene
seisis
me teel?
Ka
puudel on süda ja puudel on hing,
aga
hing on ikka nagu
väikene king.
Kui
ta pigistab – on südamel valus.
Kes
seda mõrtsukatööd teha palus?
Nüüd
me närbume, kuivame,
vaikima peame,
sest
me rääkida ei saa,
kuid me
teame...
Puud
ei teinud kellelegi haiget,
ei kurja.
Kahju,
et pensionäride töö luhtus,
läks nurja!
Nüüd
vandalismiaktist osavõtjad
tunnevad rõõmu oma tööst –
pargipuude
surmaööst.
juuli
2005
Kolkjas
Varakevadine
õhtupoolik
luulemaailmas.
Need
tunnid möödusid
nagu
teises ilmas.
Tunnetasin
südamega,
et
olen omade juures
maailmas
suures,
kus
elu on lihtsam,
on
ilusam ja parem,
mida
ma polnud iial
tunnetanud
varem.
Kadus
keelebarjäär –
meid
ühendas luule ja
Peipsi-äär.
Nähtamatud
niidid
meid
sidusid ühte,
sest
poeesias nägime
säravat
tähte.
25
märts 2004
Sõnajala lummuses
Jaaniööl...
Nooruses.
Sõnajala
lummuses...
Olime
seal metsa all
kahekesi koos
nagu
muinasloos.
Sõnajalgu
laiali lükates,
tallates
nagu
midagi otsides,
valvates,
meiega
Fortuuna mängis
samblasängis...
Nõiduse
ja imeväel
seisime
me õnnemäel.
Ainult
meile kahele
hurmav sõnajala õis
tol
ööl õitseda
ta hommikuni võis...
Meie
elu kirkaim
jaaniöö
oli
lühike
põhjamaa suveöö.
LAPSEPÕLVE
MÄLESTUSI
Karjamaal
Audrus,
1945.a suvel
Kes
iial pole karjas käinud,
see
pole karjavõlu näinud.
Ei
riigimetsas, ei karjamaal,
ei
karjakoplis, ei heinamaal.
Kui
karjas käisin söödi peal,
ma
kunagi ei nutnud seal.
Kaasas
leivatükk ja soolasilk,
pudelis
oli piimatilk.
Kord
magama jäin põõsa all,
siis
plehku pani lambatall.
Taevaisa
müristas ja välku lõi,
siis
karvakrants mu leiva sõi.
Ma
olin ehtne karjaplika,
sest
noaga nikerdasin ikka:
tegin
igat sorti elukait –
väikeseid
ja suuri.
Tihti
kasutasin vaid
käbisid
ja juuri.
Laevasid ja
purjekaid
tegin
männikoorest.
Muinasjutu
elukaid
imelistest
juurtest.
Pajupille
igasuguseid
voolisin
mitut moodu.
Pajupillil
mitmesuguseid
karjalugusid
siis loodi.
Karjalaste
otsus ühine –
see
plika pole tühine.
Aino
tegi pahandust
Pärnus,
aastaist 1938-40
Kui
tööle läks emme, läks paps,
koju
Liide-tädiga jäi laps.
Ta
Ainot hellitas ja hoidis,
tema
tahtmist teha püüdis.
Aino
salamahti võttis noa,
vaikselt
mängis oma toas.
Kui
emme töölt koju tuli,
esimene
küsimus tal oli:
„Ajasid
vist toa kõik segi?
Ja
ütle nüüd, mis Aino tegi?”
Aino
kokku pani käed:
„Emmeke,
küll ise näed.
Aino
palju auke tegi,
palju-palju
vaeva nägi.”
Aino
toa kardinad
auke
täis kui räbalad.
Rippusid
veel akna ees
auk-augu
kõrval nende sees.
Kuni
ema auke luges,
Aino
voodi alla puges.
Seal
ta lõpuks aru sai,
et
enam pole emme pai.
Ema
oli väga kuri,
tigedam
kui naabri Muri.
Tuleb
kinni panna kuuri
Aino
– kanaaedikusse, puuri.
Kui
see karisrtus ei aita ka,
siis
lasteada lähed sa.
Aino
palus silmad vees:
„Ma
enam iialgi ei tee
sellist
pahandust ma sul –
palun
anna andeks mul.
Lasteaeda
ma ei taha –
ma
enam eales pole paha.
Emmeke,
nüüd ole hea,
minu
sõnu meeles pea.”
***
Kevad
– pühade eel
Postipakk
oli Haimrest teel.
Ema
ütles Ainole,
et
läheb järgi pakile.
Kodus
mängi vaikselt üksi
ja
ära pissi püksi.
Ära
akent lahti tee –
väljas
väga külm on veel.
Kõikjal
kevadised veed
üleujutasid
teed.
Aino
lükkas akna valla,
hüppas
aknalaualt alla.
Keegi
õpetas nagu imeväel:
jookse
paljajalu, kleidiväel.
Ema
läheb ruttu ees,
Aino
paljajalu külmas vees
jookseb
järgi emale,
hüüab,
karjub temale:
„Ära
jäta maha mind!
Ole
pai, ma palun sind.
Kuidas
seda ei taipa sa,
et
kodus üksi kardan ma.”
Ema
vaatas tagasi:
Oi
taevas, mis saab edasi!?
Laps
on paljas nagu silk.
Koju
kohe, silmapilk.
Aino
on nüüd teki all,
sest
kõrge palavik on tal.
Tohtri-onu
koju tuleb,
Aino
kardab, silmad suleb.
Arst
oma suure koti avas,
midagi
sealt pihku rabas.
Tee
lahti suu ja ütle "Aaa" –
Aino
kuidagi ei saa...
Kui
tohtri onu ära läks,
kohe
muutus tuju paremaks.
„Kas
jänku kirjuid mune tõi?
Kes
mu kommi ära sõi?”
„Maga
nüüd ja ära päri,
terveks
saad siis sinu kõri.
Tütreke,
sa homme näed" –
küll
hellad olid emme käed.
Emmeke
tegi mulle pai.
Minust
une-Mati võitu sai.
Maasikamoosi
keetmine
Liide-tädi
moosi keetis,
Aino veel
aega veetis.
Silmapesu
kausi sees
maasikamoos
pliidil kees.
Ema
ütles; „Aitab juba,
kõrbelõhna
täis on tuba.
Moos
võta ära pliidi pealt
kõrbelõhn
kõik tuleb sealt.”
Jaanist-onu
kõike nägi –
kuidas
kaussi tõstis tädi.
Seal
oli ainult suurim AGA,
sest
Aino seisis selja taga.
Ta
hammastega näksas sealt
Liide-tädil
pehme koha pealt.
Tädi
kiljatas ja kõik see moos –
pliidi-plate
moosiga oli koos.
Põlema
läks terve pliit –
suitsupilv
kõik tõusis siit.
Köögis
kisa-kära,
Aino
ehmatas veel rohkem ära.
Onu
Jaan, nüüd tule appi –
peida
Aino ruttu kappi!
Ise
seisa ukse ees,
las ma
istun kapi sees.
Uus
kleit
Ema
õhinat oli täis,
mulle
nõnda näis.
Isale
ostis musta kuue.
Mulle
õmbles kleidi uue.
Mummulise,
satsidega,
krae
ääres pitsidega.
Mummud
mitmevärvilised,
pitsid
siki-sakilised.
Alusseelik
järguline,
ilus,
kohev, õhuline.
Soki
ääred triibulised,
mitut
värvi, viirulised.
Kingad
justkui lakitud,
laikima
kõik viksitud.
Kui
ema tutti pähe sidus,
isa
ütles: „Kui on ilus!”
Kaua
ehtis ema mind,
olin
õnnelik nagu laululind.
Vaimud
toas
Õhtul
kui päike
teeb
viimasid käike.
Vajub
metsa taha,
jätab
varjud maha.
Aino
üksi kodus olles,
kui
päike looja läks.
Ema
töölt koju tulles,
jäi
veidi kauemaks.
Viimased
päikese kiired,
toa
muutis hämaraks.
Nurgas
jooksid hiired,
nad
läksid julgemaks.
Aino
nuttis juba –
õudust
täis oli tuba.
Varjud
liikusid,
nad
uksel kiikusid.
Mida
ma tegema peaks,
et
vaimud iial ei saaks
mu
toas liikuda
ja
uksel kiikuda?
Ma
lähen ruttu-ruttu
teki
alla tuttu...
Nii
pooleks nutuga
jäi
Aino magama.
Käes
juba kesköö-tund...
Aino
nägi und,
et
vaimud olid head,
sest
nad silitasid pead.
Meenus
kooliaeg...
Kui
me peolauda istusime
kaunil
Võrumaal,
sündis nagu mingi
ime
meie mälestuste-maal...
Olime
tol õhtul
nagu koolipoiss ja
-plika
ja aataid olid meil
nagu
koolilastel ikka.
Ei, sinust
toredamat koolivenda
mul eales pole
olnud teist,
kui aastaid oli meil
–
vaevalt neliteist.
Meenus
mälestustes meile –
poisid,
tüdrukud
ja koolimaja,
vanad
õpetajad
ja
kauge-kauge
koolikella kaja...
Mu
kõrvus kõlas
lõpuvalsi viimne
viis –
karm elutee viis laiali
meid siis...
5
märts 1992
Aino
Aastal
1935
väga moodne nimi see oli
tollal, siis.
Aino nimi on Soome
eeposest – „Kalevalast”.
Nii
kutsuti õnnetut tütarlast.
Eepose
järgi Aino saatus oli kurb.
Leinapisarais
oli taevas ja loodus ja nurm.
Aino
merelainetes, voogudes uppus.
Vähe
aastaid kägu tal ennustas, kukkus.
Eestiriigis
sirgus Ainoke-väike,
kaitseingel
jälgis ta saatuse-käike.
Et meie
Ainot sama saatus ei tabaks,
uppumis-hirmust
ta hing jäägu vabaks.
Eestikeelses
variandis Aino on ainus
oma
mõtetes, tegudes, vaimus.
4
november 2004
PÜHENDUS EMADELE
Unelmais
olen sinuga
See
oli nii ammu...
nii
tohutu ammu
kui
elutee kaugele
sinust
viis mind.
Kui
kahju, et tagasiteed
pole
ühtegi sammu...
Aimult
unelmais tihti
võin
näha ma sind.
Mis
sellest,
et
sulle nii tihti ei kirjuta ma.
Ja
telefon su toas
harva
heliseb ka.
Sa
oled mu hinges,
mu
südames,
mu
mõtetes
ja
mu tegudes.
Ära
nukrutse sa,
ära
üksindust tunne –
olen
sinuga ma
vaba
õhtuse tunni.
Pikil
sügiseõhtuil,
kui
lahkuvad kured,
olen
mõtteis su juures,
räägin
südamelt mured,
istun
pimedas toas
ja
mõtteis näen sind.
Ma
kuulen su häält,
rõõmust
rõkkab mu rind.
Ma
kuulen su naeru,
näen
säravaid silmi.
Ei,
see pole unes
ma
näen päris ilmsi.
Olen
südamest rõõmus,
et
oled mu juures.
Õhtu
möödub nii ruttu
jututuhinas
suures.
Ma
rahuldustundega
magama läen,
võib-olla
sind unes
ma
öösel veel näen.
Andesta,
ema!
Eesti
rahvale
las meenub ränk Siberi-tee...
Nagu saatuse irvitus kõik
oli see.
Lapse palusid tükikest leiba
mida emal polnud
kusagilt leida.
Ema
puhkama jäi külmale maale,
kus pole losse ega kullaseid
saale.
Su hauda põlismetsade süles
iial ei leia ma
üles...
Karmi
looduse võrratus ilus,
madal küngas on kuuskede vilus,
ära
tallatud, üleni rohus,
ilma ristita, põõsa all lohus...
Palun,
ema, sa andesta mulle,
et ealses ei too lilli ma sulle.
Isegi
emadepäeval ma tulla ei saa –
nii
kauge, nii kauge on vahemaa...
25
märts 1994
Emale
Täna
tahame lauda Sul laule –
laulda
lapsepõlve mängumaast,
kasteheinast ja karjamaast.
Laulda
rukkiväljast ja roosidest,
laulda laule, mis tulevad
südamest.
Laulame laulu, mis kõikidel meeles –
see
laul on kõikides keeltes.
Seda laulu laulavad miljonid...
See
laul on ainult temast –
ühest
lihtsast emast,
ta rõõmust ja pisaraist.
7
jaanuar 1972
See
on vana legend kaarna-emast,
kõik see jutt on ainult
temast.
Kui oma poega üle jõe viis ta
küsis ema: "Mis
mul lubad sa?"
Ja poeg see vastas nii:
"Kui
suureks kasvan, siis
sind hoian, kätel kannan,
kõike,
mida tahad annan."
Kaarna-ema pillas poja vette,
sest
poja sõnad kuulutasid vale ette.
Poeg märja haua leidis
seal.
Ema kaua nuttis kalda serva peal.
Kui teist poega ema
üle jõe viis,
oma küsimust ta jälle kordas siis:
"Kallis
poeg, mis mul lubad sa,
kui ükskord suureks sirgud ka?"
"Armas
ema, sulle luban ma,
et oma lapsi hoidma hakkan ka.
Oma
lastele tahan toeks ja abiks olla,
et õnn võiks nende pessa
tulla."
Kaarna-ema kuulis poja sõnu
ja tundis õigest
jutust mõnu.
Üle jõe ta kalli poja viis,
mis sest, et
oma ema unustab ta siis.
8
september 1982
Armastuse
mosaiik
Kas
armastuse riigis tehakse vahet?
Nii
rahvuse kui rasside vahel?
Ei!
Armastuse riigis
sadagu maha või rahet,
seal
iialgi ei tehta vahet –
ei
rahvuse, ei rasside vahel.
Seal
ruumis on alati kahel.
Armastus
on paradiisiaed,
kus
kõiki võlusid sa kaed.
Kas
armastus on lubaduste,
pettuste riik?
Kes
võidab, kes kaotab
või lihtsalt on viik?
Kes
armastuse küüsi end köidab,
see
kindlasti midagi võidab.
Kas
armastus on magusam meest?
Kui
janu –
on ta parem ka veest?
Jah
– armastus on õhk, on vesi
ning
palju magusam kui mesi.
Kas
armastust osta võib ära?
Ei
– ta kaob siis hiilguse, sära.
Armastuses
omad eeskirjad, seadused,
suguelust
kõrgemad teadused.
Eks
ise armastus vastuseid anna,
kuigi
kõiki ta kätel ei kanna.
Ei,
armasus luba ei küsi,
ku
ta hõõgub nagu punane süsi.
Ei
isa, ei ema, ei kellegi käest –
ta
tuleb nagu kõrgemast väest.
Kui
armastus helge ja puhas,
ta
on säde, mis helendab tuhas.
Nagu
igal rätsepal
on oma nõel ja niit,
nii
igal armastusel
on oma koloriit.
Nagu
maalikunstis
omad värvingud ja toonid,
on
suurel armastusel
omad kirepuhangus ja soovid.
Nagu
igal heliredelil
on omad kindlad noodid,
nii
igal armastusel
omad aariad ja oodid.
Kui
armastus on südamest kallis,
ükski
päev pole üleni hallis.
Kui
armastus õilis, on püha –
ta
on nagu metsade müha.
Armastus
on lõputu,
tundmatu siht,
kus
tunneteküllus ja elu nii kihvt.
Armastus
nagu päikesemeri,
mis
pillab kullatuid teri.
Kui
armastus pilve alt koidab,
oma
kiirtega armastus toidab.
Kui armastust ihkab su veri,
sa oled nagu rahutu meri.
siis
kõik valge on must.
Kui
armastus karile jõuab,
oma
ohvreid siis armastus nõuab.
Kui
su elus ka patune lõik,
suur
armasus andetab kõik.
Armastus
see kõike suudab –
üha
helgemaks ta elu muudab.
Armastus
kallistab, hellitab, paitab,
kirglikult
suudleb ja raskustes aitab.
Armastus
embab, igatseb, ihkab,
armukadetseb,
vihkab.
Kui
lõpeb kord armastus, iha –
siis
kaob armukadedus, viha...
See
on armastuse mosaiik –
värvilistest
kildudest
omaette riik.
Mis
sest, et kildudest,
rohketest
ohketest
on
armastuse vabariik –
igivana
püsimajääv riik.
17
aprill 1992
MU
SOOMEMAA
***
Soomemaa
–
mu
unistustemaa...
Tuhandete
järvedemaa.
Seal
on nii palju võlu
ja
võrratut ilu.
Nii
kättesaamatu,
nii
kauge oled sa –
mu
Soomemaa.
Mu
unistustesse
nii
jäädki sa –
nii
kättesaamatuna,
nii
kaugena –
mu
Soomemaa.
Sinule,
Särkijärv
Soome
ilusamaid metsajärvi
on
unustamatu Särkijärv.
Järve
ilu mind paelus, köitis,
mu
südame jäägitult võitis.
Südame
küljest tibatilluke
murdus
väike, pisike killuke.
Pillasin
ta järve kaldale maha.
Just
sinna – laagrimajade taha.
Pilvine
taevas peegeldus vees –
minu
süda samas pilvede sees.
Ta
ujus seal vesirooside vahel,
kus
ruumi oli ainult meil kahel.
Näkineidudega
suples ta koos
kalda-äärses
pilliroos.
Jääb
mulle vaid väike lootuseraas,
et
sealt leian oma südame taas...
17
august 2005
HÜVASTIJÄTT
Kui olin noorem, olin kenam,
nüüd tantsida ei jõua enam.
Juba kuulmine ka kehvavõitu,
vanadus saab minust võitu.
Mu silmad enam hästi ei näe,
tihti tühjusse sirutan käe...
Silmad on tuhmid
on kustunud sära.
Ma ei tunne oma poega
enam ära.
Tal nagu polekski ema, ega isa,
ei aita siin palved, ei kisa.
Tal nagu polekski õetütart, õde.
Ta põlgus meie vastu
on needus, on tõde.
Ei helise kunagi mu uksekell,
süda ootamisest haige, hell.
Ootamine on väga pikk –nagu mööduks igavik.
Ma vist ei jõuakski tulla,
et avada ust,
Mu silme ees kirju –
kõik juba must.
Mu viimane soov,
et poeg paitaks mu kätt.
See oleks oma emaga
kurb hüvastijätt...
28 juuli 2004
© Blogis on avaldatud luuletused Aino Kolpakova luulevihikust "Mu hinges, mu südames" (2006) ja isiklikust arhiivist.
Foto luuletaja aiast on kasutatud blogi taustana
Tädi (ema õde) ja ristiema Annega 
Aino ema Lisbeth Valdek (neiupõlvenimi Kalmet)
Aino vanaema Liisa Kalmet
